Muusikakonkursil “Noortebänd 2012” kaheksa eriauhinda võitnud Frankie Animali debüütalbum algab kenasti. Avapala “Golden One” on energiline ja nooruslik, kitarrid plärisevad just parasjagu, meloodia lõpetab võbelemise enne, kui imalaks läheb. On otsimist ja leidmist, eksperimenteerimist ja kindla peale minekut ning, mis peamine, ka oma nägu. Teine pala “Kiss Me (on the Spine)” aga enam nii õnnestunud ei ole. Eksperimenteeritakse, kuid edutult. Kolmas pala “KICKDRUM KICKDRUM!” algab iseenesest toredalt, aga tore oleks laul juhul, kui poleks olnud ansamblit Arctic Monkeys ning kümneid selle vähem väledamaid ja sadu sootuks andetumid jäljendajaid. Siin tasuks pisike mõttepaus võtta. Alates riffidest ja sound’ist on kõike seda juba kusagil tehtud, ning mis salata, sageli oluliselt paremini. Pala lõppu paigutatud lõbus lärm peaks mõjuma spontaanselt, aga tundub tegelikult kuidagi kunstlik. Frankie Animali probleem kipubki olema selles, et ühe piitsaga proovitakse pihta saada kümnele kärbsele, kellest mõni ei asu isegi mitte teisel seinal, vaid lausa teises majas. Ja originaalist paremat koopiat enamasti ei saagi.
Teoreetiliselt on ehk isegi võimalik olla nii konservatiiv kui ka mässumeelne, teha põrandaalust garage-rocki nii, et seda mängitaks päevasel ajal kuulajasõbralikus raadioeetris, kuid reaalsuses ei taha see siiski õnnestuda ja kõiki ning kõike tabada soovides ei saada tegelikult eriti hästi millelegi pihta. Stiiliülesus on muidugi põnev, aga seda siis, kui ta on põnev. Frankie Animal kipub iseenda jalgade otsa komistama ja põhiprobleem on selles, et soovides kuuluda igale poole ei kuulu nad õieti kuhugi…
Läbinisti ingliskeelne “The Backbeat” on rõhutatult rock ja mitte enam indie. Kõrvalt on muidugi kõige parem öelda, aga ehk ei ole moodsamaks tuunitud ja rohkete kõrvalmõjudega energiline garage-revival siiski see, mis bändile kõige paremini sobib? Plaadi keskpaigast alates hakkavad vaikselt läbi kumama juba staadioniballaadi ilmingud, mis muide kõlavad tegelikult päris hästi. “Lady of the Light” on hea näide selle kohta, kohe järgnev “3 Years” veel parem. Muidugi, tegelikult võib ka ballaad mässumeelne olla. Kui just tingimata peab. Marie Vaigla vokaal on paljulubav ning Jonas Kaarmetsa kitarrikäsitsus efektne ja kõrvatorkav. Esimese kauamängivaga on verstapost maas ning nüüd tasub seda ka bändil endal erapooletu kõrvaga kuulata.
